Said juba üheksakuuseks... Mu väike vallatuseussikene! Tõepoolest kujutasin ette, et sa jäädki selliseks malbeks ja nunnuks tekil siputajaks... Nüüd siis - paari päeva eest korjasin Su ära trepilt, eile kruttisid esimest korda raadiot ja täna näitasid üles absoluutselt häbitut huvi tulekolde vastu! Ise kõkutad naerda ka, kui ma Sind ohukohtadest minema tassin.
Käputad usinalt ja igal võimalusel ajad ennast kellegi-millegi najal püsti. Väga vahva oled, kukud harva. Oskad sülle pugeda ja kallistada. Armastad mind kõigist teistest rohkem ja väljendad rõõmu mu nägemise üle suure naeruseguse huilgamise ja kõigi jäsemetega vehklemisega...
Hambaid on hetkel vist 5. Kolm all ja kaks ülal. Need vupsavad täiesti suvalistest kohtadest välja ja hetkel on Sul suus paras reha, st. hambad on lõikunud üle ühe, aga Su vanaema Helle meenutas, et minule olla hambad samamoodi korrapäratult suhu tekkinud.
Sul on juba sõna ka - AUH! See tähistab kõike karvast ja liikuvat, nii kasse, koeri kui habetunud mehi. Reageerid oma nimele:) Siim kallistab ja musitab Sind jätkuvalt ja sa oled tema ode Oooosi!
Armastad vaadata teletupse ja neid häälekalt teleka ees istude nõuda oskad sa juba ka. Ma tean küll, et beebid peaksid päevad läbi vaatama ema naeratavat nägu, mitte tupsikuid, aga tead, Su vennad vajavad vahel toitu ja mina ka:)
Praegu lähed kaunikesti vara magama, nii 19-20 paiku ja siis on mul enne uinumist väike hingetõmbepaus... Kulub ära, sest päeval magad selle võrra vähem...
Ole siis kallipai-kullakene edasi:)
