27. oktoober

Said juba üheksakuuseks... Mu väike vallatuseussikene! Tõepoolest kujutasin ette, et sa jäädki selliseks malbeks ja nunnuks tekil siputajaks... Nüüd siis - paari päeva eest korjasin Su ära trepilt, eile kruttisid esimest korda raadiot ja täna näitasid üles absoluutselt häbitut huvi tulekolde vastu! Ise kõkutad naerda ka, kui ma Sind ohukohtadest minema tassin.
Käputad usinalt ja igal võimalusel ajad ennast kellegi-millegi najal püsti. Väga vahva oled, kukud harva. Oskad sülle pugeda ja kallistada. Armastad mind kõigist teistest rohkem ja väljendad rõõmu mu nägemise üle suure naeruseguse huilgamise ja kõigi jäsemetega vehklemisega...
Hambaid on hetkel vist 5. Kolm all ja kaks ülal. Need vupsavad täiesti suvalistest kohtadest välja ja hetkel on Sul suus paras reha, st. hambad on lõikunud üle ühe, aga Su vanaema Helle meenutas, et minule olla hambad samamoodi korrapäratult suhu tekkinud.
Sul on juba sõna ka - AUH! See tähistab kõike karvast ja liikuvat, nii kasse, koeri kui habetunud mehi. Reageerid oma nimele:) Siim kallistab ja musitab Sind jätkuvalt ja sa oled tema ode Oooosi!
Armastad vaadata teletupse ja neid häälekalt teleka ees istude nõuda oskad sa juba ka. Ma tean küll, et beebid peaksid päevad läbi vaatama ema naeratavat nägu, mitte tupsikuid, aga tead, Su vennad vajavad vahel toitu ja mina ka:)
Praegu lähed kaunikesti vara magama, nii 19-20 paiku ja siis on mul enne uinumist väike hingetõmbepaus... Kulub ära, sest päeval magad selle võrra vähem...

Ole siis kallipai-kullakene edasi:)

21. september

Hei, väike roosa roomav rõõmurull:) Just nii on Sind paslik kutsuda küll. Magad hetkel koos Siimuga õues lõunaund ja mina kirjutan. Sulle ja Sinust. Hakkad mõne päeva pärast 8 kuuseks saama:) Juba! Sulle meeldivad üliväga kassid ja koerad. Ja emme varbad. Ilmselt Sa ei saa aru, et need on minu varbad, küll aga saad aru, et kui need asjandused tulevad, siis on emme lähedal ja neid tasub mööda maja taga ajada.

Sööd kenasti juba igasugust toitu. Ma pean küll ütlema, et enamus beebitoite tuleb meil purgist, sest mul pole väga jaksu keeta ja püreestada jne, aga vahel ikka saad korralikku toitu ka. Lutsu-piima nosid jätkuvalt aplalt ja see viib iga mure ja valu kiirelt minema. Eile tõusid toe najal jalule. Emme jaoks on see üks nukker hetk küll, kas tead. Käputada oled ka proovinud, aga roomamises võid end meistriks pidada.

Kuna Siim käib poole päeva kaupa lasteaias, siis saame nüüd veidi kahekesi ka olla ja siis lesime põrandal ja jutustame ja itsitame... Silitan Sind vahel ja mõtlen, kuivõrd imeline pisike olevus Sa mul oled. Hetkel on raske ette kujutada, et Sa hakkad jonnima, ütled, et ma olen vanamutt ja ei jaga üldse matsu jne. Ometi need ajad tulevad ja lähevad.... Armastan Sind nii väga, sa pead seda tundma ja alati endas kandma, see aitab Sul teha häid valikuid...

Eile käisime vana-vana Leili sünnipäeval. Ta sai 79. Olime kõik ühel pildil - Sina, mina, Sa vanaema ja vana-vanaema. Armas... Kuna meil teist sellist joru ette näidata pole, mina ju ainus tüdruk 7 poisi kõrval, siis on see eriti eriline ja õnnistav, et vana-vana sai Sind oma põlvel hoida...

Kasva tublisti edasi, mu väike musirull:)

26. august

Tere, armsake:)
Said eile 7 kuud vanaks ja tegemist on Sinuga juba mehemoodi. Roomad rõõsalt mööda maja ringi ja oled väike ablas tolmuimeja... Käid eriti usinalt Siimu söögitooli ümbrust poleerimas ja sealt oled Sa juba tüki shokolaadi ja jupi kõige paremat sorti suitsuvorsti saanud:)

Hakkad kaisutitaks muutuma ja ma pean väga vabandama, aga nüüd on mul unekool plaanis ja kuulutan Sulle ja kõigile teistele, et kl 24-06.00 on magamise aeg ja sel ajal ei saa tissi, ega kaissu ega ma ei tea mida veel:) Küll Sa õpid, onju:)

Vennad nunnutavad Sind ikka ja oled hetkel ka Kaarli süles, kes kohe Su raskuse all nõrkeb:) Pikkust on Sul 70 cm ja kaalu 9170 g:) Ilus pikk ja terve tüdruk:)

Kallimusipai:)

16. juuli

12. juulil avastasin Sul esimese hamba:) All paremal:) Ilus terav ja sakiline:) Ja nii vaikselt hiilis suhu, et ma ei osanud veel oodatagi:) Oled ikka musirull küll. Sööd meeleldi kõrvitsapüreed:) Juba jõuab osa kõhtu ka:)

8. juuli

Oi kullake, kui Sa vaid teaksid, kuidas aeg lendab, kui Sul on vanust rohkem kui kolmkümmend ja lapsi rohkem kui üks:) Aga ära muretse, meil on kõik hästi. Sa oled vahva nupukene... Hakkasid kenasti keerama ja eile lipsasid korduvalt ka tekilt minema... Küll jalad ees, aga peagi on siis see roomamise-krattimise aeg käes...

Oled sel suvel kaks korda Soomemaal käinud (peaaegu sama palju kordi kui mina oma elu jooksul;)). Käisime Mihklil-Maril külas ja nende tüdrukud olid küll täitsa hukkaminemiseni Sinust vaimustunud. Ja siis käisime Soome-Risto Räisal külas. Seal said oma esimese päris merereisi teha ja tudisid saarel pea 4 tundi lõunaund.... Küll oli vahva...

Ahjaa, hakkasid nüüd toitu ka saama:) Küll see keel käib naljakalt tagurpidi ja vahel tundub mulle, et suust tuleb rohkem sodi välja, kui sisse läheb.... No mis teha, iga asi vajab harjutamist... Ole siis kallis:) Panen siia mõned pildid ka:)

Neleisi nukukärus

jaaniõhtul vanaema süles

Issi süles, kui ööbibime kääbiku-urus

Lõunauni saarel, 4 tundi:)

kodus tagasi:)

23. mai

Kallis Roosi! Ülehomme saad neli kuud vanaks. Oled uudishimulik ja terane tüdruk. Oskad mänguasju kinni kahmata ja suhu toppida. Oskad ilusti kõhuli olla ja vahel ka külili keerata. Oskad südantmurdvalt naeratada ja inimesi muudest esemetest eristada. Oskad ilusasti tududa ja vannis palju pritsida. Sulle meeldivad teised lapsed, seejärel täiskasvanud ja kolmandale kohale platseeruvad laulvad lelud, eriti see kutsu.

Sööd kenasti lutsupiima ja mul on täitsa naljakas mõelda, et kahe kuu pärast peaksid Sa ikka juba lusikast ka midagi saama. Mõtle, sel ajal on kodumaine väärtuslik köögivili ja marjad valmimas ja saad neist eriti nämmasid hõrgutisi:)

Ma pean Sulle rääkima, et vanaisa Kalevi oled Sa nii tugevasti oma pisikese sõrme ümber keeranud, et ta on kui sulavõi Su käes. Vaata, et sa seda mõne aasta pärast kuritarvitama ei hakka. Nii kui me vanade juurde läheme, on vanaisa kohal, võtab Su koos hälliga, harutab varsti õueriided seljast ja kratsib endale sülle. Ise õigustab, et Roosi tahtis vanaisa sülle:) See on tõeliselt nummi, kuidas te koos kudrutate ja jutustate:) Super!

Oled ehk märganud, et ma mõnel päeval väsinud ka olen... Noh, naeratan õige pisut vähem ja liigutan end aeglasemalt... See käib emaks olemis juurde:) Siim ei mõista veel alati täit ööd magada ja kui Sinu söömised ja tema jalutamised on vaheldumisi, siis juhtubki nii, et pean mitu korda ärkama ja üsna vaevaliselt uinuma.... Aga sina oled ikka tubli:)

29. aprill

Hei, mu kolmekuune... Oled jätkuvalt tõeliselt imeline beebi. Ei kisa suuremat, tudud hästi, kõht töötab ja kosud mõnusasti. Just täna saime kolme kuu tehnoülevaatuse näidud - 6270 ja 64 cm:) Kilo juures nagu naksti:)

Sulle meeldib väga suhelda ja inimesi vaadata. Mind muidugi kõige rohkem, ajan nina püsti:) Aga Siimu ja Kaarlit vähemalt sama palju:) Käime iga päev õues, vahel mitu korda, sest Su venna energia on kõikemurdev ja ilma õues müttamata jääme jänni:)

Tead, vahel mängin Sinu kui nukuga... Panen uue kleidikese, kuigi ehk ei olekski veel vaja, kallistan ja musutan nagu lapsed oma leludega teevad... Jalast kinni järgi ei vea, usus... Hoian ja kallistan ja paitan. Vaatad juba ka mänguasju ja kuulad huviga, kui ma vennale raamatut loen. Võimalusel sätid pea ka teleka suunas, peame vist varsti jälle teletupsud välja otsima:)

Kallipai ja ole ikka selline nagu nüüd - helge, sõbralik, armas....

11. märts

Oh kallikene, sa oled nüüd siis 6 nädalat ja kolm päeva vana. Imeline oled! Su ühe kuuseks saamist tähistasime ilmeilusa ja maitsva sefiiritordiga. Tädi-Jaanika tõi sushit ja Kaisa oli meisterdanud kauni kaardi. Täitsa vägev oli:)

Muidu oled muhe printsess. Naeratad palju ja püüad juba häälega ka kõkutada, aga see heli ajab Sind ennast veel kõige rohkem segadusse. Siim püüab Sind igal võimalusel musitada ja kallistada ja näitab sõrmega kõik silmad-ninad ette. Paraku ei huvita teda üldse, kas Sa magad või mitte ja seega pean teda vahel trollina uinuva kaunitari juurest minema kihutama:)

Üle-eile käisime taas dr. Kallase juures. Juhhhuuuuu! Kromosoomiproovid olid kõik korras ja mingit sündroomi me kartma ei pea.... Noh, tead, nagu koorem kruusa oleks mu kukilt maha kukkunud. Ju ei saanud ma enne arugi, kuidas alateadvuses väike salakaval KUI... oma pesa punus ja mind ahistas, mis siis, et sa nägid nii terane ja asjalik välja...  Muidu oli ta ka Sinuga rahul, füsiterapeut oli ka rahul, kiitis isegi, et tubli tirts, paneb sõrmi suhu jne.

Ma püüan nüüd igas kuus Sulle ühe kirjakese siia kirjutada, rohkem ei tea lubada, sest usu mind, kahe väikelapsega toimetamine võtab mõneks õhtuks silmanägemise ikka häguseks küll. Õnneks oled Sa olnud poistest usinam magaja, vähemalt seni. Püüame seda joont hoida, onju:)

Sulle meeldib vannis käia, juttu ajada, emme süles kakada, musitada ja vendi vaadata:) No ja kui Sulle mõni riietus ei meeldi, siis oksendad selle joonelt täis:)

Esimese kuu järel kaalusid 4450 ja olid 57cm pikk.

Mul keelatti pähklite, kiivide, tsitruseliste, mee ja shokolaadi söömine ära, sest Sa oled täpiline. Oli seda siis nüüd vaja? Ma nii mõtlesin, et see on beebiakne...

Oled võrratu, mu väike armas Roosi:)

25. jaanuar ja edasi...

25. 01 Sa laulad. Alates sünnimomendist püüad Sa mulle midagi öelda, väga õrnalt ja meloodiliselt häälitsedes. Ma ei saa aru, aga kuulan ja hoian Sind enda lähedal. Oled imeline. Saame palju tervitusi ja häid soove sõnumite ja neti teel. Esimene külaline on vanaisa Kalev, kes suisa ilma Liivita on majast välja tulnud, lilled ja puuviljad ostnud ja Sind vaatama tulnud. Samal ajal saabuvad kulleriga lilled ja tervitused Sinu vanatädi-Üllelt. Õhtul tuleb veel tädi-Jaanika ja toob Sulle Jänku ja roosad rüüd ja emmele Moka banofeekookeJ Nunnutame kõik Sind ja imetleme Su täiuslikkust ja vagurust. Sa magad pea terve päeva maha. Öösel oled aga rahutu ja hädaldad tasaselt palju-palju... Mõtlen, et oled ehk juba nälgas?

26.01 Esmaspäeva hommikul tuli sünnitusmaja ämmaemand ja küsis, kas tahate koju minna? Nii kogenud ja tublid ja minge aga, lihtsalt homme tuleks tagasi tulla üht vereproovi tegema. Jaaaaaaa, kilkasin rõõmust, tahame küll koju minnaJ Mina, Sina ja issi. Suurte vennade juurde, oma voodisse... 

Ja siis tuli teade, et lastearst ei pea Su vereproovi piisavalt heaks, mingi põletikunäitaja liiga kõrge ja Sa natuke liiga loid ja hädine. Ilmselt saanud sünnil mingi infektsiooni. Koju ei saa. Laps läheb intensiivi, alustatakse antibiootikumiravi ja vajadusel tilgaga. Kolin nuttes ühispalatisse ja olen väga kurb, et ei saa koju, et ei saa beebiga koos olla, et, et, et jne. Kaarelpoiss oli just bussiga linna sõitnud, et Sind näha ja muutus ka väga murelikuks... Nii Sa siis lesisidki seal minust eraldi ja said iga 3 h tagant mu juurde sööma. Püüdsin olla rõõmus, et piima ikka tuleks ja jaguks, sest ma usun, et üks väike beebi vajab emapiima ja lähedust rohkem, kui midagi muud.

27. 01 sama skeem. Määratakse lisauuringuid, ultraheli ja veel vereproove. Tilguti, sond ja kaks antibiootikumi. Mu väike Roosi, mu väike vapper Roosi. Püüan ka toime tulla.

28.01 Tilk lõppes, Roosi saab minu tuppa. Olen ülirõõmus. Siis tuleb arst. Ultraheli muidu korras, aga ajus tsüst, võetud viiruseanalüüs piiripealne ja vajab kordamist ja sügavamat uuringut, halvemal juhul järgneb sellele 3 nädalat haiglaravi ja üldse kuidagi kehva nutuga tita, võiks geeniuuringuid ka teha, äkki on mingi kromosoomikahjustus. Suuname edasi lastehaiglasse.

Kogu mu maailm variseb kokku, näen vaimusilmas ajukahjustusega sonditoidul tundmatu kromosoomihäirega last. Vaatan Sind ja aju tõrgub seda infot Sinuga sidumast. Nutan. Telefoniga rääkida ei suuda, kolime lastehaiglasse. Õhtul tuleb issi ja siis ma alles nutan. Sa oled järgmises intensiivis, mina eraldi palatis ja mind kutsutakse, kui süüa tahad. Vahe selles, et ma ei saa Sind tund aega kaisus hoida nagu sünnitusmajas vaid toidan Su tugitooliserval kügeledes ära (istuda veel ei saa) ja lähen tagasi lage vaatama. Püüan ennast kokku korjata. Käed värisevad süües nii, et lusikas kolistab vastu lausiäärt. Peeglist vaatab kuhugi kaugele võõras nägu.

29. 01 Tunnen end tuimana kui üks kivitükk. Aga mulle tundub, et Sina oled isukam ja tublim. Saan raviarstiga (dr. Kallas (! imeline naine) põhjalikult rääkida ja küsin otse kõige kohta -

Tsüst – see on healoomuline ja asub mitte ajukoes vaid vatsakese võrgustikus ja kaob ilmselt mõne aja jooksul oma olemasolust jälgi jätmata ise ära. Uhhhhh, hingan välja...

Viirused – sageli tuleb valepositiivseid tulemusi ja vahel kajastub lapse verepildi ema antikehade hulk. Ajalisel lapsel tõenäoliselt mingit ravi ei ole vaid lihtsalt jälgitakse, et ägenemist ei tuleks. St, et Sa ilusti kasvaksid ja kosuksid ja ei põeks. Need on mingid tsütommegaloviirused ja neid on erinevaid.  Ehhh, hingan sisse...

Kromosoomihäire – dr. Kallas ei näe piisavat hulka süptome, mis võiksid mõnele kindlale sündroomile viidata. Ainuke on passiivne toiduküsimine ja hädine hääl, aga sellest on justkui vähe. Kuid igaks juhuks võib geneetikule kirjutada, las vaatab üle ja otsustab, kas on mõistlik vereproovi tegema hakata või mitte, aga dr. Kallas ise seda kuigi tõenäoliseks ei pea... Ohhhhh, hingan jälle...

Ja ma saangi oma tasakaalu tagasi. Kõik on hästi ära seletatud, põhjendatud ja mind kui ema on arvestatud ja tunnustatud, sest suutsin küsida sagarate ja fenotüübi ja kromosoomide kohta tarku küsimusiJ Ja Sina, väike Roos, lähed üha tugevamaks ja tublimaks. Su käed on juba toonuses ja vehid nendega usinalt. Kui süüa tahad, teed suu lahti ja häälitsed tasakesi, muidu vaatad ringi ja naeratad, jälgid silmadega emme näo liikumist ja magad palju. Ainus asi, mida saab ette heita on see, et Sa ei kisa nagu teised vastsündinud südantlõhestavalt.

30. 01 Roosi saab intensiivist emme juurde. Esimesed tunnid istun lihtsalt ja hoian Sind süles ega pane hetkekski käst ära. Magan koos sinuga lõunaund – pingelangus ja väsimus on oma töö teinud. Selle une ajal oleks võidud voodi me alt ära varastada ja ma poleks märganud. Jah, viiruseanalüüsi vastused on tulemata ja geneetik tuleb võib-olla esmaspäeval Sind igaks juhuks vaatama, aga see kõik ei ole enam oluline. Me oleme koos ja kõik saab minna ainult paremaks. Kanüül võeti ära ja nüüd ei ole ühtegi nõela, toru ega voolikut. On väiksed sinikad kätel, mida ma õrnalt mudin ja musutan.

31. 01 Öö oli mõnus ja rahulik.Ma pean Sind üles ajama, et Sa sööksid. See paneb mu mõtlema, et kui võiksime oma rütmi jälgida ja söödaksin Sind siis, kui tõepoolest näljane oled, ehk siis oleksid ka aplam ja nõuaksid rohkem? Praegu äratan Sind, Sa naeratad ja teed suu lahti, sest tead juba, et see on ainus põhjus, miks ma Su und seganJ Piima jagub ja Sa oled täitsa tubli söödik, natuke palju kugistad ainult õhku sisse, aga ju saame söömiskombeid veel treenida. Üha enam loodan, et tegemist on mingi halva unenäoga ja tegelikult oligi see vaid väike infektsioon, mis sai ravitud ja ei jäta muid jälgi, kui paar kortsukest mu näos ja peotäis halle juukseid mu patsis... Esmaspäeval on oodata uudiseid, aga ma hetkel ei mõtle selle peale vaid naudin Sind enda lähedal. Täna on vanaema Liivit külla oodata ja siis Sa juba tema sülest ei pääseJ Eelmisel korral, kui ta käis, sai vaid eemalt näha ja korraks sõrmega pai teha.

Tea ,Roosi, et meil Sinuga on nii palju inimesi ümber, kes hoolivad ja mõtlevad ja armastavad meid – issi ja vennad, vanavanemad, tädi-Kerli ja Helbe ja Jaanika ja Aili ja Hille ja tädi-Ülle, kellega oleme igal õhtul rääkinud ja kes on palju aidanud mul kogu jamas head leida ja otsida. Ja siis veel palju neid, kes ei teagi, kui raske meil on see esimene nädal olnud, aga head soovivad nad ikkagi ja ootavad Sinuga kohtumist.

Homme saad nädalaseks. Ainus, mida soovida on see, et esimene nädal oleks olnud kõige hullem Su elus ja ülejäänu oleks juba ülesmäge minek. Lähme koos, väike Roos.

Me teeme juba igasuguseid nalju Su nimega. Tead, kui elus on raske, siis ainult väikese naljaga saabki sellest jagu. Vaatasin Sind intensiivis ja ütlesin issile – et kuule, kui ta ronima hakkab, siis kutsume teda roni-Roosiks ja kui püksi kakab, siis on kaka-RoosJ Muidu oled väike-Roos või roosa-RoosJ Kallmusipai!

2. veebruar – viiruseanalüüsid on negatiivsed. Põletik null ja me läheme koju. Geeniproov võetakse igaks juhuks ikka ära ja selle vastust peame 3 nädalat ootama. ja ongi hea, muidu kibeleksin ja vaataksin Sind ikka aeg-ajalt kahtlustava näoga, et ka skõik on korrasJ Sa oled kullatükk, sööd ja magad ja pugised kakades... Me läheme koju!!!!! Armas-kallis....

24-25. jaanuar

Sündimise ime. See oli üks vahva laupäev, kui trallasime terve päeva rõõmsalt perega ringi – viisime suuri vendi trenni ja käisime vanaema-Liivi juures kohvitamas. Ma jõin kohe kaks tassi öeldes, et mine tea, mis öö toob.

Olles hilisõhtul Siimu tuttu pannud tekkis mingi kummaline tunne, et ise vist  magada ei saa ja nõks enne südaööd tundsin esimest valu – seda valu. Ütlesin siis issile, et täna läheb lahti ja kohe olid valud, mis ikka valude moodi 10 minutiliste vahedega platsis. Helistasin vanaema -Liivile, kes küsis ainult, et kas nüüd? Ma ütlesin, et jah, aga ilmselt kiiret pole, just algasid valud, aga tulgu ikka igaks juhuks meileJ

Selle aja peale seisis issi nagu kanaema juba mu kõrval – jope seljas, asjad autosse viidud ja küsis, kas me juba läheme või? Ma tahtsin filmi lõpuni vaadata. Marley ja mina käis parasjagu ja see on üks armas film. No ja selle aja peale, kui film lõppema hakkas oligi vanaema koos Kaarliga kohal ja mul ei jäänud ka muud üle kui end riidesse toppida ja autosse kobida.

Noh, Peedul mõtlesin, et lähme tagasi, sest valu lasi end 12 minutit oodata, aga Külitses olid vahed juba 5-6 minutit ja arvasin, et lähme vaatame ikka üle. (Esilekutsumise saatekiri oli meil muidu 28. jaanuariks juba kotis),

Vantsisime siis sünnitusmajja, kontrollruumis vaadati mulle saba alla ja öeldi, et avatus 4-5 cm, lähme sünnitustuppa. Kell oli siis 1.33. Ja siis hakkaski sündimise aeg peale. KTG näitas, et Su südametoonid ei ole väga head ja ei saadud aru, kas valu ajal litsud nabanööri kuskil kinni või mis toimub. Otsustati Su pea külge andur panna, selleks oli vaja veed lahti lasta ja see oli hea, sest nüüd selgus, et veed on juba puha rohelised ja Sind peab sealt kähku välja päästma. Toonid olid ometigi piisavalt head, et mitte kohe mind pooleks lõigata ja nii ma siis seal valutasin kuni vahed olid 2 minutit. Ja valu võis juba põrguvaluks nimetada. Nõks enne kl  4 tuli tohter ja andis issile paberi küsimustega, mis olid vajalikud narkoosi tegemiseks, et äkki läheb ikka keisriks. Siis sain ma tõeliselt vihaseks – mis mõttes, mul on valu valus kinni ja nüüd siis tahetakse keisrit teha. Ajasin ennast püsti ja läkski lahti – toodi järikene, kükitasin ja ütlesin, et nüüd on pressid kohal. Esimene oli talutav, teisega surusid mingi osa peast välja ja see tahtis mul katuse pealt viia, anusin, et lõigaku siis või tehku midagi. See oli filmidest tuttav koht. Ämmaemand tinistas mind oma pilguga ja ütles, et nii, nüüd vaata ainult mulle otsa ja uh-uh-uh-uh ja siis alles pressid... Uhhhhhhh AGA siis sain oma käega Su peanupule pai teha ja järgmise pressiga olidki lupsti väljas – ligane, punane, paljude juustega ja abitu. Minu oma väike beebitüdruk. Tere tulemast, väike Roosi.

Apgarid olid 6/7/8/9, kaal 3760 ja pikkus 53 cm. Sünniaeg 4.18. 25.01.2015. Varsti olid rinnal tööd tegemas nagu tõeline proff, mind tikiti natuke kaunimaks ja kell 6 tatsasime perepalatisse. Ämmaemand oli Liina Annuk. Temaga teeks seda vabalt uuesti (aga ma ei tee seda enam kunagi, ausõna!). Ta oli rahulik, tasakaalukas, professionaalne ja igati pädev.

Issist oli palju abi, ikka pitsitasin ta kätt, kui valu tuli ja ta viskas pärast nalja, et kerge sünnitus oli, kõik sõrmeluud on terved. Üldse püüdis ta mul tuju igati üleval hoida, Kui ma juba järile kükitasin, siis issi küsis, et tahan ikka ehk voodisse minna, ütlesin kindlalt ei. Tal oli rumalust kahe pressi vahel taas ettepanek teha asendit vahetada ja selle peale ma juba sisisesin väga mürgiselt, et ei taha!! Kõik ümberolijad said itsitada või mulle vähemalt tundus nii. Suured vennad õpetasid issit enne sünnitust, et kui emme punnitab, siis ütle talle „tee möiret!“ See on repliik ühest sookolli multikast ja ma lubasin issile siis lõuksi andaJ Noh, ilmselt sai ta möirge ilma küsimatagi kätteJ

23. jaanuar

No nii, eile siis saime saatekirja Sinu väljameelitamiseks. 28. jaanuariks, seega võid veel ise ka enne üritada, kuigi tundub, et Sulle on ilu-uni tähtsam, kui miski muu:)

Täna muideks on reede ja kõik mu senised sünnitused on reedeti kas pihta hakanud või ka juba lõpule jõudnud.  Uut reedet pead päris mitu päeva jälle ootama:)

Ma siin juba kõnnin trepist ja joon Värskat, sest no ei oska ma šampust lahti teha:( Ja kuna Siim magab, siis käin korra dušši alt ka läbi, mida värki, nii kaua pole vaja kõhus kasvada, väljas on ka täitsa mõnus.

Muideks, hetkel on väga kuum koht Facebook ja seal käib online jälgimine, millal Sa sündima hakkad. Inimesed kaardistavad minu FB aktiivsust ja arutlevad, kas vaikus tuleb sellest, et ma magan või sellest, et sünnitan:) Tegelikult on see armas ka lisaks naljakale:) Neid on niiiii palju, kes Sind ootavad:)

Võtan siis nüüd mõned trepid veel ja kuulmiseni, onju:)

20. jaanuar

Ehh, veereme-veereme:) Naljakas, et Sa võid sündida 10 h ja vabalt ka10 päeva pärast... ja mina pean kogu aeg valmis olema... Loodus on ikka põnevalt need asjad seadnud, mis:) Ma ei julge eriti kellelegi helistadagi, sest reaktsioonid on niiiii ärevad - kas? kas nüüd? jne:) Aga eks iga asi omal ajal. Neljapäeval läheme veel Tiivi juurde (kes küll juba üle-eelmisel korral lootis, et mind enam sellisel kujul ei näe), eks ta siis hakkab plaani tegema, et kas vaja utsitada Sind või mind, et me oma koostööprojketi tehtud saaksime.

Seni tõmban asju kokku - valmistan ette Hoolekoja aasta-aruande pabereid, tegin toanurka valmis mähkimispesa jms. Äkki saame auto ka ostetud, seda Sa väike eputrilla võib-olla ootadki:)

Täna oleks Sul olnud viimane võimalus kaljukitse tähte sündida. Ju Sulle siis sobib veevalaja rohkem:) Ja mis saab minul Sinu valikute kohta öelda olla? Kaarelpoiss on ju meil ka veevalaja ja üks äärmiselt empaatiline, sihikindel ja muhe vend on ta Sul. Teised on ka, aga ju näed ise, kui kokku saate. Kaarel on muideks see, kes Su möllamist oma käega kõige sagedamini patsutamas ja itsitamas käib. Eile just lükkasid mingi kehaosa eriti kaugele minu kehast eemale ja see tegi Kaarlile palju nalja, et kas läbi naha juba ei torka midagi...

Ole siis pai edasi:)

18. jaanuar

Noh, kõnnime siis ikka kahekesi. Ja natuke on see hea ka, sest Siimpoiss sai endale mingi tõve külge ja oli paar päeva (ja ööd) eriliselt rivist väljas. Täna on ta juba krapsakas nagu poleks miskit olnudki. Ole Sina sama terve ja kiirelt paranev, kui Siimukene, siis on meil lihtsam selles paariaastases huulumajatsüklis hakkama saada, onju:) Usu, ma tean, millest räägin:)

Panen siia kirja mõned statistilised parameetrid, kahjuks ma seda küll poistega ei teinud, seega pole võrrelda millegagi, aga ikkagi, äkki tahad kunagi teada, kui suur ma Sind oodates olin:)

Kaal - no 83-84, natuke kõigub
Talje - Kui seda kohta niimoodi võib nimetada - 114 cm. See tuletab meelde tädi-Riita nalja. Käis tema "jällerasedana" õmbleja juures, kes mõõte võttes pobises - 100, 100, 100 - kuhu me talje teeme?
Tähtaeg - 15-17. jaanuar (et Sa teaksid, need on mõlemad juba möödas:)

Vererõhk ja hgb on kenasti normis olnud ja välja näeme umbes niimoodi:

Noh jah, ma siis nüüd ka puhkama. Sai saunas käidud ja end mõnusalt puhtaks küüritud. Puhtad linad ja õhutatud tuba toovad kindlasti imelise une:) Tead, ma lükkan mitmeid asju edasi - nt leivategu, et kas ikka jõuab, ehk saab enne aeg otsa ja on vaja Tartu poole rutata... Ja sauna minnes mõtlen juba mitmes kord, et kas see on nüüd viimane kord meil Sinuga sel kombel pesus käia.... Aga muidu olen nüüdseks üsna rahulik, Sa oled ju tark tüdruk ja tuled siis, kui Sul on selleks aeg:) Kallistan:) Sinu emme...

13. jaanuar

Hei, kullake, täna on emme sünnipäev:) Ja Sina ootad oma isiklikku päeva... oota-oota, ma püüan kannatlik olla, aga nüüdseks on ju kõik olulised asjad vist korda aetud ja võid tõsisemalt selle sündimise peale mõelda, sest ilmselgelt on Sul seal juba väga kitsas:) Need varbad, mis mu roiete all toimetavad lasevad Sinust aimuda kui jalgpalluri jõuga baleriini:) Ehh, ega ma ei virise:)
 AGA kõik on valmis - vanaema ja tädi-Kerli magavad telefon kaisus, kott on pakitud, minust on isegi mõni suure kõhuga pilt tehtud ja no nii ongi:) Täna sain lisaks õnnitluskõnedele palju küsimusi teemal - kas ikka kõik on rahulik ja kas on tunne, et hakkad juba minema jne... Ja neid asju küsivad naised, kes on ise sünnitanud... no ma ei tea... Ilmselt järgmisel nädalal ma enam telefonile ei vasta ja helistan ise neile, kellest lausrumalaid küsimusi karta ei ole...

Tead - sünnitus lihtsalt algab ühel hetkel, ma võin 5 mintsa varem öelda, et kõik on OK ja pole mingit tunnet:) SELLEPÄRAST ongi eriti haiged küsimused teemal - millal Sa siis sünnitama hakkad? Kas ikka ei ole veel sünnitanud jne? No me ei hoia seda värki saladuses, kuni sa kooli lähed, ausõna:)

Ehhh, naudin oma erilist kingitust - vaba tund üksinda kodus:) Siim läks issiga suurtele vennadele trenni järgi:) Ma nüüd siis lähen ja joon veel tassikese teed ja siis puhkame, onju:)

9. jaanuar

Tubli tüdruk! Keerasid ennast ise öösel pea-peale:) Ole kallis, pea nüüd niimoodi vastu ka kuni kokkusaamiseni, onju:) Kallimusipaid Sulle juba ette:) Ja tea, et see on just see õige asend välja tulemiseks. Kui valmis saad, siis hakka tulema:) Kõik ootavad juba pikisilmi:)

8. jaanuar

No kuule tüdruk, kas ma pean Sind nüüd juba kasvatama hakkama või?
Suurusega öeldi, et oled tubli ja mitte suur eleant, vast selline 3,5 kg tuleb...

AGA! Sa oled kõhus risti kui üks pulk. Tähtajani on nädal ja ümebrkeeramiseks hakkab ruumi napiks jääma. Mis sa nüüd õige mõtled seal? Palun, tee nüüd nii, et pea läheks ilusasti allapoole - noh, pikalt pea-peal seista on ilmselt ebamugav, aga usu, kui Su pea on õiges kohas, siis saad varsti välja ka ja siis on mõnus sirutada ja ringutada.  ENNE palun mitte sündima hakata, kui oled ennast õigesse asendisse pööranud, sest usu mind - Sa ei mahu külg ees välja...

Kas sa tahad ikka Roosi olla ja mitte Merlin või Mirjam? Noh, ma ei tea, kas seda annab enam korraldada, aga noh... See ei ole veel põhjus ristipulgatamiseks, onju? Räägime läbi:)

Noh, et miks ma keisrit ei taha? Sest operatsioonist peab pärast toibuma, on haavavalu ja ei saa tõsta, aga meil on ju Siimuke ka lisaks Sinule.... No ja siis see tähtsaim põhjus - ma nii oootan juba seda hetke, kui peale sünnitust saab ennast KÕHULI keerata ja pikaks venitada.... See on jumalik, eriti peale mitmekuulist külili-selili-istuli olekut....

Homme siis koostöövalmidust palun, onju!

Kallipai!

7. jaanuar

Ootan, nüüd küll vist ootan juba päriselt. Ja ega Sa seda mulle kergemaks ei tee, ikka siputad ja puksid ja kõht on ka nii toredasti Sinuga koostööaldis, et justkui lubab ja siis jälle hoiab end tagasi, et vara veel.... Mõtlen, et kui palju on sellel tagasihoidmisel pistmist minu enda hirmude ja murega. Kuidas ma saan kahe pisikesega hakkama, ei ole meie pereisa see, kes alla kolme-nelja-aastastega väga tegeleda tahaks, sotsiaalne isolatsioon, magamatus ja oskamatus abi küsida on mulle eelmisest tandemist veel meeles... Ja sünnitamine ei ole ka kuigivõrd lihtne tegevus olnud, kolmest kaks on ikka väga keeruliseks osutunud - üks rohkem minule, kolmas lapsele...

No kindlasti läheb kõik kenasti, isegi kui peame Sinuga vaid kahekesi olema, kui see aeg kätte jõuab, ma olen ju Kudzu superkangelane või vähemalt sel hetkel olen, sest kogu vaimu ja kehajõud saavad koondatud.

Sinu nime üle kestavad arutelud. Hetkel on sõelale jäänud Mirjam, Merlin, Kirke ja Reeli. No saame näha, mis nägu Sa siis oled:) Kahju, et Roosist asja ei saanud. Mul on tunne, et Sa oled siiski tegelikult kõige Roosim tütar, aga noh, kui onu-Raul ähvardas Sind Punikuks kutsuda ja issile tundub, et kõik Roosid on kohe sündides vanaemad, siis pean ma ilmselt möönduseid tegema, ju me leiame Sulle sobiva nime, kui sündinud oled...

Homme siis mõõdetakse Sind veelkord UHga ja kui neile tundub, et Sa liiga suur oled, siis kutsuvad Su peagi välja... No ja siis näeme, mis edasi saab:)

Ole kallipai ja kukununnu, armastan Sind!