Monday, September 29, 2014

29. september

Oi jah, kas tead, et meie kohtumiseni peaks olema umbes 15 nädalat. Olen saavutanud oma sinueelse kaalu ja nüüd kiman kiirusega vaalasuuruse poole, aga no mis seals ikka. Pean ju natuke piima jaoks varusid ka koguma.
Aga enne kokkusaamist on ju veel poiste vaheaeg ja issi sünnipäev (ta saab 40, aga ära seda kõva häälega ütle, tekitab temas stressi:) ja jõulud ja uus-aasta ja minu sünnipäev ehk ka:)

Kui Sa seal kuupäevi valima hakkad, siis tea, et 7, 12, 13 ja 16 on sellised, et pead neid mõne lähisõbra või suisa emmega jagama hakkama:) Mitte et mina kade oleks, aga lihtsalt äkki SINA tahad päris oma päeva saada.

Muideks, kui nüüd kõik tõepoolest nii läheb nagu lubatud, siis on meil Sinuga nii ühine sodiaagimärk kui ka sama looma-aasta hiina kalendri järgi. kas pole vahva? Nagu pisikest ise-ennast hakkaksin kasvatama:) ja noh, ma ei olevat kuigi lihtne laps olnud, aga usu, annan endast parima! Ja Sina võid ikka vahvasti siputada, siis ma tean ja tunnen, et sul on seal kõik hästi....

Ma olen siin vahepeal kurb ka ja vahepeal jälle üdini rõõmus. Nii veider on sellisel tunnete karusellil keerelda ja ähmaselt mäletada, mida tähendab sisemine rahu ja enesekindlus, ehh... kallipai:)

Sunday, September 21, 2014

21. september

Oh kulla Siputaja:) Sa muudkui kasvad ja põksid mind õhtuti juba täitsa usinalt:) See on armas. Olla on mul hea, nii hea, et vahel isegi unustan ära, et ma ei ole hetkel üksinda:) Käisin seenel ja ähkisin seenekorvi mäest üles vedides ja mõtlesin, miks küll jaksu ei ole, aga siis meenus, et hetkel ongi õigem asju natuke tasapisi ja meie kahe tempos teha:) Ühel hommikul ärkasin ja hakkasin voodist välja ronima, kui korraga jäin oma kõhtu vaatama ja mõtlesin imestunult, mis sellega nüüd juhtunud on, et kuidas see saab olla ühe ööga nii suureks kasvanud... No ja siis tuli jälle õnnistatud seisund meelde:)

Nüüd ma tahan süüa - kogu aeg ja vahet pole mida. Miskit tuleks ette võtta, muidu saan reedel arstile minnes pragada:) Ähhh, eks natuke peab ju ikka varusid ka olema, et Sul pärast midagi süüa oleks, onju?

Unenäod on hämmastavad ja jubedad nagu mul alati raseduse teises pooles on olnud. Täna pidin koos Su vendadega Portsmouthist Londoni Essexi (!) lennujaama sõitma, et Eestisse lennata. ma ei teadnud teed ja siis meenus mulle, et check-in on tegemata ja mul polnud õrna aimugi, mis kell lennuk läheb jne. See oli päris kole! Tädi-Riita pani ühe eriti lühikese musta kleidi selga ja ütles, et temal on igatahes kiire ja tal pole aega sellega tegeleda, et me minema saaks ja issile ma ei julenud helistada, et hakkab pahandama, miks mul kõik nii viimasele hetkele on jäetud...  Noh, kui ma ärkasin, olime ikka veel Inglismaal, aga ma olin juba lahenduse välja mõelnud...

Kasva siis tublisti:) Pai!
PS! Siim käib ka iga päev mitu korda kõhtu kallistamas ja vaikselt Sinuga kudrutamas? Ei tea, kas Sa tunned ta hääle peale sündimist kohe ära?