7. november

Ohh, jahh, kasvame koos Sinuga nagu üks munamägi:) Või eriti hästi kerkiv pärmitaigen... No las minna:)

Lugesin MTÜ Oma Pere poolt välja antud raamatut, kus räägitakse, kuis lapsed endale pere leiavad. Eks ikka need lapsed, kes mingil põhjusel ei saa oma bioloogiliste vanematega koos kasvada...

No ja siis ma nutsin, kurbusest ja valust ja rõõmust ja õnnest... Iga lugu nii isemoodi, nii raske, nii hea, nii... nii...nii... No ma ei tea. Muidugi oleks saanud minna veel sügavamale ja võtta ilutsevat tilu-lilu vähemaks, AGA see ei muudaks teemat. Iga laps väärib vanemaid, kes teda oodanud on.

Minul on ju tõeliselt vedanud, et olen saanud ise oma beebid sünnitada, teie kõigiga juba läbi kõhunaha tuttavaks saada. Esimestel elusekunditel teid kaissu võtta, ise toita ja hoida ja hellitada. Olen saanud olla öösiti ärkvel ja päeval toimekas...

Ja tea, kullake, et ükski töö, mitte ükski üritus, mitte ükski raskus ei saa panna mind soovima, et seda kõike ei oleks olnud:) Te kasvate paraku kiiresti suureks ja siis jõuan ma jälle elada seda teist elu (kuniks kingite mulle palju vahvaid lapselapsi, kelle jaoks tahan alati olemas olla, onju!) Ma saan jälle hakata tegema mingit tööd - kellegi teise jaoks, ma saan pühapäeva maha magada, kui isu tuleb, keerata paar klaasi veini hinge alla ja noh, võib-olla isegi tantsida varaste hommikutundideni. Reisida otsima kultuuri ja kunsti ja soojust ja jahedust... Ma tean, et ma saan seda, kui tahan, aga hetkel TAHANGI ma olla teie jaoks olemas, siin ja täna, Ja olen samas tänulik Sinu vanaemale, kes laseb mul keeltekoolis käia, sest need mõned tunnid nädalas on suureks abiks, et ma jõuaksin olla just nii hea, kui ma olen, või veel natuke paremgi:)

Ole kallipai:) meil on nüüd kiired ajad tulemas, aasta lõpud ongi sellised, aga ju me saame sellega hakkama ja siis ongi vähem aega suurde ootusärevus stressi langeda:)

3. november

Ehhh, viimane veerandik meil veel kahekesi tatsuda:) Aitäh, et oled lasknud mul viimased kuud end nii hästi tunda. Tohtrid on rahul - rõhud on korras ja HGB suisa 122, mis pidi selles staadiumis suisa väga hea olema:)

Vanarahvas ütleb, et kui emmel on ootamise ajal kõrvetised, siis pidi lapsel rohkelt juukseid peas olema. Selle järgi võiks arvata, et oled hakanud patse kasvatama:) Ära sellega nüüd nii väga ka kiirusta, jõuame seda siis teha, kui juba väljas oled:)

Siputad sa küll juba väga usinalt ja aktiivselt, kohe näha, kui miski muna kõhunahale kerkib ja siis Sa ilmselt sirutad või keerad või võimled seal:)

Praegu võiksin arvata, et oled hommikuti üsna varase ärkamisega, aga eks seal pesas on vast nõksa raske aru ka saada, mis kell on:)

Nimedest peaks kohe eraldi kirjutama, sest Sa oled juba enne sündi paljudel hambus ja ma olen õppinud seda teemat delikaatselt vältima. AGA kui me oma peres räägime Roosist, siis saavad kõik aru, kellest jutt käib:) Noh, vaatame Sulle ikka otsa ka, enne kui päriselt ära otsustame, aga vanaema-Liivi vaatas juba ära, et Roosi nimepäev on mai alguses:)

Tädi-Kerli tõi veel ühe possaka roosasid beebiriideid. Ja kleite ja papukesi... Vaatasin neid ja ime, et sa kohe sündima ei hakanud, sest need olid nii armsad ja ma juba kujutasin ette, kuidas saan Sulle neid selga panna ja need satsikesed ja kleidid jne. Kohe natukene nutt tuli peale:) Mul ei ole kunagi sellist hullu tüdrukuihalust olnud nagu mõnel naisel on (tead, nutavad ultrahelis, kui poega lubatakse jne) aga nüüd mõtlen juba, et elu saab ilmselt koos Sinu tulekuga mingi erilise lisaväärtuse, millest muidu oleksin ilma jäänud. Aitäh, kullakene!

üldse olen hetkel natuke tundlikum kui muidu ehk. loen raamatuid ja nutan, vaatan filmi ja nutan jne. Vahel ärkan öösel, padi kaisus märg, sest silmad ilmselt juba pikka aega vett välja ajanud - miks, seda isegi ei mäleta... Njahh, hormoonid... Nutus pole ju midagi halba, eriti kui pisarad tulevad rõõmust...

Ole siis pai ja peame need 10 nädalat veel vastu:)