Ohh, jahh, kasvame koos Sinuga nagu üks munamägi:) Või eriti hästi kerkiv pärmitaigen... No las minna:)
Lugesin MTÜ Oma Pere poolt välja antud raamatut, kus räägitakse, kuis lapsed endale pere leiavad. Eks ikka need lapsed, kes mingil põhjusel ei saa oma bioloogiliste vanematega koos kasvada...
No ja siis ma nutsin, kurbusest ja valust ja rõõmust ja õnnest... Iga lugu nii isemoodi, nii raske, nii hea, nii... nii...nii... No ma ei tea. Muidugi oleks saanud minna veel sügavamale ja võtta ilutsevat tilu-lilu vähemaks, AGA see ei muudaks teemat. Iga laps väärib vanemaid, kes teda oodanud on.
Minul on ju tõeliselt vedanud, et olen saanud ise oma beebid sünnitada, teie kõigiga juba läbi kõhunaha tuttavaks saada. Esimestel elusekunditel teid kaissu võtta, ise toita ja hoida ja hellitada. Olen saanud olla öösiti ärkvel ja päeval toimekas...
Ja tea, kullake, et ükski töö, mitte ükski üritus, mitte ükski raskus ei saa panna mind soovima, et seda kõike ei oleks olnud:) Te kasvate paraku kiiresti suureks ja siis jõuan ma jälle elada seda teist elu (kuniks kingite mulle palju vahvaid lapselapsi, kelle jaoks tahan alati olemas olla, onju!) Ma saan jälle hakata tegema mingit tööd - kellegi teise jaoks, ma saan pühapäeva maha magada, kui isu tuleb, keerata paar klaasi veini hinge alla ja noh, võib-olla isegi tantsida varaste hommikutundideni. Reisida otsima kultuuri ja kunsti ja soojust ja jahedust... Ma tean, et ma saan seda, kui tahan, aga hetkel TAHANGI ma olla teie jaoks olemas, siin ja täna, Ja olen samas tänulik Sinu vanaemale, kes laseb mul keeltekoolis käia, sest need mõned tunnid nädalas on suureks abiks, et ma jõuaksin olla just nii hea, kui ma olen, või veel natuke paremgi:)
Ole kallipai:) meil on nüüd kiired ajad tulemas, aasta lõpud ongi sellised, aga ju me saame sellega hakkama ja siis ongi vähem aega suurde ootusärevus stressi langeda:)
No comments:
Post a Comment