Ootan, nüüd küll vist ootan juba päriselt. Ja ega Sa seda mulle kergemaks ei tee, ikka siputad ja puksid ja kõht on ka nii toredasti Sinuga koostööaldis, et justkui lubab ja siis jälle hoiab end tagasi, et vara veel.... Mõtlen, et kui palju on sellel tagasihoidmisel pistmist minu enda hirmude ja murega. Kuidas ma saan kahe pisikesega hakkama, ei ole meie pereisa see, kes alla kolme-nelja-aastastega väga tegeleda tahaks, sotsiaalne isolatsioon, magamatus ja oskamatus abi küsida on mulle eelmisest tandemist veel meeles... Ja sünnitamine ei ole ka kuigivõrd lihtne tegevus olnud, kolmest kaks on ikka väga keeruliseks osutunud - üks rohkem minule, kolmas lapsele...
No kindlasti läheb kõik kenasti, isegi kui peame Sinuga vaid kahekesi olema, kui see aeg kätte jõuab, ma olen ju Kudzu superkangelane või vähemalt sel hetkel olen, sest kogu vaimu ja kehajõud saavad koondatud.
Sinu nime üle kestavad arutelud. Hetkel on sõelale jäänud Mirjam, Merlin, Kirke ja Reeli. No saame näha, mis nägu Sa siis oled:) Kahju, et Roosist asja ei saanud. Mul on tunne, et Sa oled siiski tegelikult kõige Roosim tütar, aga noh, kui onu-Raul ähvardas Sind Punikuks kutsuda ja issile tundub, et kõik Roosid on kohe sündides vanaemad, siis pean ma ilmselt möönduseid tegema, ju me leiame Sulle sobiva nime, kui sündinud oled...
Homme siis mõõdetakse Sind veelkord UHga ja kui neile tundub, et Sa liiga suur oled, siis kutsuvad Su peagi välja... No ja siis näeme, mis edasi saab:)
Ole kallipai ja kukununnu, armastan Sind!
No comments:
Post a Comment