24-25. jaanuar

Sündimise ime. See oli üks vahva laupäev, kui trallasime terve päeva rõõmsalt perega ringi – viisime suuri vendi trenni ja käisime vanaema-Liivi juures kohvitamas. Ma jõin kohe kaks tassi öeldes, et mine tea, mis öö toob.

Olles hilisõhtul Siimu tuttu pannud tekkis mingi kummaline tunne, et ise vist  magada ei saa ja nõks enne südaööd tundsin esimest valu – seda valu. Ütlesin siis issile, et täna läheb lahti ja kohe olid valud, mis ikka valude moodi 10 minutiliste vahedega platsis. Helistasin vanaema -Liivile, kes küsis ainult, et kas nüüd? Ma ütlesin, et jah, aga ilmselt kiiret pole, just algasid valud, aga tulgu ikka igaks juhuks meileJ

Selle aja peale seisis issi nagu kanaema juba mu kõrval – jope seljas, asjad autosse viidud ja küsis, kas me juba läheme või? Ma tahtsin filmi lõpuni vaadata. Marley ja mina käis parasjagu ja see on üks armas film. No ja selle aja peale, kui film lõppema hakkas oligi vanaema koos Kaarliga kohal ja mul ei jäänud ka muud üle kui end riidesse toppida ja autosse kobida.

Noh, Peedul mõtlesin, et lähme tagasi, sest valu lasi end 12 minutit oodata, aga Külitses olid vahed juba 5-6 minutit ja arvasin, et lähme vaatame ikka üle. (Esilekutsumise saatekiri oli meil muidu 28. jaanuariks juba kotis),

Vantsisime siis sünnitusmajja, kontrollruumis vaadati mulle saba alla ja öeldi, et avatus 4-5 cm, lähme sünnitustuppa. Kell oli siis 1.33. Ja siis hakkaski sündimise aeg peale. KTG näitas, et Su südametoonid ei ole väga head ja ei saadud aru, kas valu ajal litsud nabanööri kuskil kinni või mis toimub. Otsustati Su pea külge andur panna, selleks oli vaja veed lahti lasta ja see oli hea, sest nüüd selgus, et veed on juba puha rohelised ja Sind peab sealt kähku välja päästma. Toonid olid ometigi piisavalt head, et mitte kohe mind pooleks lõigata ja nii ma siis seal valutasin kuni vahed olid 2 minutit. Ja valu võis juba põrguvaluks nimetada. Nõks enne kl  4 tuli tohter ja andis issile paberi küsimustega, mis olid vajalikud narkoosi tegemiseks, et äkki läheb ikka keisriks. Siis sain ma tõeliselt vihaseks – mis mõttes, mul on valu valus kinni ja nüüd siis tahetakse keisrit teha. Ajasin ennast püsti ja läkski lahti – toodi järikene, kükitasin ja ütlesin, et nüüd on pressid kohal. Esimene oli talutav, teisega surusid mingi osa peast välja ja see tahtis mul katuse pealt viia, anusin, et lõigaku siis või tehku midagi. See oli filmidest tuttav koht. Ämmaemand tinistas mind oma pilguga ja ütles, et nii, nüüd vaata ainult mulle otsa ja uh-uh-uh-uh ja siis alles pressid... Uhhhhhhh AGA siis sain oma käega Su peanupule pai teha ja järgmise pressiga olidki lupsti väljas – ligane, punane, paljude juustega ja abitu. Minu oma väike beebitüdruk. Tere tulemast, väike Roosi.

Apgarid olid 6/7/8/9, kaal 3760 ja pikkus 53 cm. Sünniaeg 4.18. 25.01.2015. Varsti olid rinnal tööd tegemas nagu tõeline proff, mind tikiti natuke kaunimaks ja kell 6 tatsasime perepalatisse. Ämmaemand oli Liina Annuk. Temaga teeks seda vabalt uuesti (aga ma ei tee seda enam kunagi, ausõna!). Ta oli rahulik, tasakaalukas, professionaalne ja igati pädev.

Issist oli palju abi, ikka pitsitasin ta kätt, kui valu tuli ja ta viskas pärast nalja, et kerge sünnitus oli, kõik sõrmeluud on terved. Üldse püüdis ta mul tuju igati üleval hoida, Kui ma juba järile kükitasin, siis issi küsis, et tahan ikka ehk voodisse minna, ütlesin kindlalt ei. Tal oli rumalust kahe pressi vahel taas ettepanek teha asendit vahetada ja selle peale ma juba sisisesin väga mürgiselt, et ei taha!! Kõik ümberolijad said itsitada või mulle vähemalt tundus nii. Suured vennad õpetasid issit enne sünnitust, et kui emme punnitab, siis ütle talle „tee möiret!“ See on repliik ühest sookolli multikast ja ma lubasin issile siis lõuksi andaJ Noh, ilmselt sai ta möirge ilma küsimatagi kätteJ