25. jaanuar ja edasi...

25. 01 Sa laulad. Alates sünnimomendist püüad Sa mulle midagi öelda, väga õrnalt ja meloodiliselt häälitsedes. Ma ei saa aru, aga kuulan ja hoian Sind enda lähedal. Oled imeline. Saame palju tervitusi ja häid soove sõnumite ja neti teel. Esimene külaline on vanaisa Kalev, kes suisa ilma Liivita on majast välja tulnud, lilled ja puuviljad ostnud ja Sind vaatama tulnud. Samal ajal saabuvad kulleriga lilled ja tervitused Sinu vanatädi-Üllelt. Õhtul tuleb veel tädi-Jaanika ja toob Sulle Jänku ja roosad rüüd ja emmele Moka banofeekookeJ Nunnutame kõik Sind ja imetleme Su täiuslikkust ja vagurust. Sa magad pea terve päeva maha. Öösel oled aga rahutu ja hädaldad tasaselt palju-palju... Mõtlen, et oled ehk juba nälgas?

26.01 Esmaspäeva hommikul tuli sünnitusmaja ämmaemand ja küsis, kas tahate koju minna? Nii kogenud ja tublid ja minge aga, lihtsalt homme tuleks tagasi tulla üht vereproovi tegema. Jaaaaaaa, kilkasin rõõmust, tahame küll koju minnaJ Mina, Sina ja issi. Suurte vennade juurde, oma voodisse... 

Ja siis tuli teade, et lastearst ei pea Su vereproovi piisavalt heaks, mingi põletikunäitaja liiga kõrge ja Sa natuke liiga loid ja hädine. Ilmselt saanud sünnil mingi infektsiooni. Koju ei saa. Laps läheb intensiivi, alustatakse antibiootikumiravi ja vajadusel tilgaga. Kolin nuttes ühispalatisse ja olen väga kurb, et ei saa koju, et ei saa beebiga koos olla, et, et, et jne. Kaarelpoiss oli just bussiga linna sõitnud, et Sind näha ja muutus ka väga murelikuks... Nii Sa siis lesisidki seal minust eraldi ja said iga 3 h tagant mu juurde sööma. Püüdsin olla rõõmus, et piima ikka tuleks ja jaguks, sest ma usun, et üks väike beebi vajab emapiima ja lähedust rohkem, kui midagi muud.

27. 01 sama skeem. Määratakse lisauuringuid, ultraheli ja veel vereproove. Tilguti, sond ja kaks antibiootikumi. Mu väike Roosi, mu väike vapper Roosi. Püüan ka toime tulla.

28.01 Tilk lõppes, Roosi saab minu tuppa. Olen ülirõõmus. Siis tuleb arst. Ultraheli muidu korras, aga ajus tsüst, võetud viiruseanalüüs piiripealne ja vajab kordamist ja sügavamat uuringut, halvemal juhul järgneb sellele 3 nädalat haiglaravi ja üldse kuidagi kehva nutuga tita, võiks geeniuuringuid ka teha, äkki on mingi kromosoomikahjustus. Suuname edasi lastehaiglasse.

Kogu mu maailm variseb kokku, näen vaimusilmas ajukahjustusega sonditoidul tundmatu kromosoomihäirega last. Vaatan Sind ja aju tõrgub seda infot Sinuga sidumast. Nutan. Telefoniga rääkida ei suuda, kolime lastehaiglasse. Õhtul tuleb issi ja siis ma alles nutan. Sa oled järgmises intensiivis, mina eraldi palatis ja mind kutsutakse, kui süüa tahad. Vahe selles, et ma ei saa Sind tund aega kaisus hoida nagu sünnitusmajas vaid toidan Su tugitooliserval kügeledes ära (istuda veel ei saa) ja lähen tagasi lage vaatama. Püüan ennast kokku korjata. Käed värisevad süües nii, et lusikas kolistab vastu lausiäärt. Peeglist vaatab kuhugi kaugele võõras nägu.

29. 01 Tunnen end tuimana kui üks kivitükk. Aga mulle tundub, et Sina oled isukam ja tublim. Saan raviarstiga (dr. Kallas (! imeline naine) põhjalikult rääkida ja küsin otse kõige kohta -

Tsüst – see on healoomuline ja asub mitte ajukoes vaid vatsakese võrgustikus ja kaob ilmselt mõne aja jooksul oma olemasolust jälgi jätmata ise ära. Uhhhhh, hingan välja...

Viirused – sageli tuleb valepositiivseid tulemusi ja vahel kajastub lapse verepildi ema antikehade hulk. Ajalisel lapsel tõenäoliselt mingit ravi ei ole vaid lihtsalt jälgitakse, et ägenemist ei tuleks. St, et Sa ilusti kasvaksid ja kosuksid ja ei põeks. Need on mingid tsütommegaloviirused ja neid on erinevaid.  Ehhh, hingan sisse...

Kromosoomihäire – dr. Kallas ei näe piisavat hulka süptome, mis võiksid mõnele kindlale sündroomile viidata. Ainuke on passiivne toiduküsimine ja hädine hääl, aga sellest on justkui vähe. Kuid igaks juhuks võib geneetikule kirjutada, las vaatab üle ja otsustab, kas on mõistlik vereproovi tegema hakata või mitte, aga dr. Kallas ise seda kuigi tõenäoliseks ei pea... Ohhhhh, hingan jälle...

Ja ma saangi oma tasakaalu tagasi. Kõik on hästi ära seletatud, põhjendatud ja mind kui ema on arvestatud ja tunnustatud, sest suutsin küsida sagarate ja fenotüübi ja kromosoomide kohta tarku küsimusiJ Ja Sina, väike Roos, lähed üha tugevamaks ja tublimaks. Su käed on juba toonuses ja vehid nendega usinalt. Kui süüa tahad, teed suu lahti ja häälitsed tasakesi, muidu vaatad ringi ja naeratad, jälgid silmadega emme näo liikumist ja magad palju. Ainus asi, mida saab ette heita on see, et Sa ei kisa nagu teised vastsündinud südantlõhestavalt.

30. 01 Roosi saab intensiivist emme juurde. Esimesed tunnid istun lihtsalt ja hoian Sind süles ega pane hetkekski käst ära. Magan koos sinuga lõunaund – pingelangus ja väsimus on oma töö teinud. Selle une ajal oleks võidud voodi me alt ära varastada ja ma poleks märganud. Jah, viiruseanalüüsi vastused on tulemata ja geneetik tuleb võib-olla esmaspäeval Sind igaks juhuks vaatama, aga see kõik ei ole enam oluline. Me oleme koos ja kõik saab minna ainult paremaks. Kanüül võeti ära ja nüüd ei ole ühtegi nõela, toru ega voolikut. On väiksed sinikad kätel, mida ma õrnalt mudin ja musutan.

31. 01 Öö oli mõnus ja rahulik.Ma pean Sind üles ajama, et Sa sööksid. See paneb mu mõtlema, et kui võiksime oma rütmi jälgida ja söödaksin Sind siis, kui tõepoolest näljane oled, ehk siis oleksid ka aplam ja nõuaksid rohkem? Praegu äratan Sind, Sa naeratad ja teed suu lahti, sest tead juba, et see on ainus põhjus, miks ma Su und seganJ Piima jagub ja Sa oled täitsa tubli söödik, natuke palju kugistad ainult õhku sisse, aga ju saame söömiskombeid veel treenida. Üha enam loodan, et tegemist on mingi halva unenäoga ja tegelikult oligi see vaid väike infektsioon, mis sai ravitud ja ei jäta muid jälgi, kui paar kortsukest mu näos ja peotäis halle juukseid mu patsis... Esmaspäeval on oodata uudiseid, aga ma hetkel ei mõtle selle peale vaid naudin Sind enda lähedal. Täna on vanaema Liivit külla oodata ja siis Sa juba tema sülest ei pääseJ Eelmisel korral, kui ta käis, sai vaid eemalt näha ja korraks sõrmega pai teha.

Tea ,Roosi, et meil Sinuga on nii palju inimesi ümber, kes hoolivad ja mõtlevad ja armastavad meid – issi ja vennad, vanavanemad, tädi-Kerli ja Helbe ja Jaanika ja Aili ja Hille ja tädi-Ülle, kellega oleme igal õhtul rääkinud ja kes on palju aidanud mul kogu jamas head leida ja otsida. Ja siis veel palju neid, kes ei teagi, kui raske meil on see esimene nädal olnud, aga head soovivad nad ikkagi ja ootavad Sinuga kohtumist.

Homme saad nädalaseks. Ainus, mida soovida on see, et esimene nädal oleks olnud kõige hullem Su elus ja ülejäänu oleks juba ülesmäge minek. Lähme koos, väike Roos.

Me teeme juba igasuguseid nalju Su nimega. Tead, kui elus on raske, siis ainult väikese naljaga saabki sellest jagu. Vaatasin Sind intensiivis ja ütlesin issile – et kuule, kui ta ronima hakkab, siis kutsume teda roni-Roosiks ja kui püksi kakab, siis on kaka-RoosJ Muidu oled väike-Roos või roosa-RoosJ Kallmusipai!

2. veebruar – viiruseanalüüsid on negatiivsed. Põletik null ja me läheme koju. Geeniproov võetakse igaks juhuks ikka ära ja selle vastust peame 3 nädalat ootama. ja ongi hea, muidu kibeleksin ja vaataksin Sind ikka aeg-ajalt kahtlustava näoga, et ka skõik on korrasJ Sa oled kullatükk, sööd ja magad ja pugised kakades... Me läheme koju!!!!! Armas-kallis....